Sissejuhatus

 Nii, 

- ravimi mõju ✔️

- Chopin mürasummutavatest kõrvaklappidest mängimas ✔️

On väga keeruline algust teha, kui sul on ees valge leht ja "taskus" aktiivsus- tähelepanuhäire diagnoos. Samuti ma olen autist, mis kõlab eesti keeles kuidagi eriti brutaalselt.

Inglise keeles "I'm autistic" on kuidagi palju leebem. Võib-olla tundub seetõttu, et tajume paremini, mis on oma ema keeles cringe.

Paraku ilmselt just autismi tõttu ma ei taju hästi ka sotsiaalseid norme, et millisest otsast oleks mõistlik loo jutustamist üldse alustada. Aga selle blogi eesmärk on tegelikult unmaskida. 

Loomulikult kannavad maske kõik inimesed, kuid kõik inimesed ei mõtle igas sotsiaalses olukorrast pingsalt selle üle, mida teevad parasjagu nende käed, jalad, hääletoon, pilk. Kas see mida nad just ütlesid kõlas kogemata ebaviisakalt, liiga otsekoheselt, järsult või sotsiaalse patarei äkilise kustumise tõttu huvipuudusena.

Mulle meeldib võrrelda neurotüüpiliste ja neurodivergent inimeste energiataset Duracelli reklaami näitel. Duracell iseloomustab ilmselgelt neurotüüpilisi, sest neil ei teki üldiselt energiakrahh pärast hommikusöögi söömist.

Ma olen diagnoosiga?

Paraku on ühiskonnas veel veidi sees 20. sajandil inimestesse külvatud negatiivsus seoses psühhiaatriliste kokkupuudetega, et siis oled ikkagi hull-HULL ja sind on vaja keldrisse peitu panna, et naabrid-sõbrad teada ei saaks, et suguvõsas säärane häbiplekk esineb. 

"Lohutuseks" võib muidugi lisada, et mentaalsed "haigused" on üldjuhul pärilikud, seega tõenäoliselt esinesid need ka esivanematel, kes neid edukalt alkoholismi ja/või kibestumise taha peitsid.

Ise ma seevastu ei tunne, et neuroloogiline mitmekesisus (mida autism on) minust kuidagi kehvema inimese teeks, vaid vastupidi - diagnoos(id) oli suurim kergendus, läbi aastate kestnud otsingutes. Kui lõpuks "mis mul ometi viga on?" pusle nagu imeväel kokku sai.

Autistidel on omad tugevused, eripärad ning anded, millega maailma rikastada. Kuulsad autistid nagu Elon Musk, Anthony Hopkins, Nikola Tesla, Ludwig van Beethoven, Wolfgang Amadeus Mozart jne.

Õige abi otsimine, leidmine ja küsimine ei ole tabu. Kõigil on õigus elada elamisväärset elu.

"This risk of death by suicide is even greater among autistic people without intellectual disabilities. The greatest risk is among autistic women, who are 13 times more likely to die by suicide than women who are not autistic."  link

Autistide keskmine eluiga on 36 eluaastat. link Valus tõde on see, et aasta enne diagnoosi ma tõesti elasin vaid oma kasside ja perekonna nimel, ma ei saanud nendele haiget teha. Mu isiklik elu oli tühi, kus oli vaid läbikukkumine, läbipõlemine ning tunne, et olengi mõttetu, rumal ja saamatu. Ma olen 28-aastane.

Esimene taipamine, et mul võiks tähelepanuhäire olla, oli sügise alguses 2021. Kuid tolleste teadmiste (puudumise) juures see tundus lihtsalt naljakas asi, mida omada ning viskasin selle sama kiirelt ka peast, sest ei mõistnud kas või kui palju see tegelikult inimese elu mõjutab. "Elumuutvad" eesmärgid olid silme ees.

Kevadel 2022, pärast suurt isiklikku põrumist järjekordse projekti näol, hakkasin endale väga tõsiselt otsa vaatama. Kui miski, millest olin unistanud nii kaua (5a), nii palju raha panustanud, aga ma ikka ei suuda, ei jaksa. Ma tahan, ma tõesti tahan, aga ma lihtsalt ei jaksa. Midagi peab olema valesti.

Mingid soodsad jõud viisid mu mõtted taas ATH lainele. Just märts 2022 oli eesti keeles ilmunud minu jaoks elupäästev raamat "ATH - tublist tüdrukust läbipõlenud naiseks". Ma hingasin selle kolme päevaga sisse. (mul on düsleksia, seega ma loen üpris aeglaselt.. mitte veerides.. lihtsalt aeglaselt)

Panin koheselt patsiendiportaalis endale tasuta psühhiaatriaja, Haapsalus. Sest see oli üks 3st variant, teised olid Raplas? ja Hiiumaal. Pidin kaks kuud ootama, aeg oli juulis. Käisin ära, kuulas ja nõustus, et võib olla, kuid kahjuks oli tegemist residendiga, kes midagi teha ei saanud ning palus mul siiski Tallinnas aeg leida.

Leidsingi, aeg oli jaanaur 2023. Septembris helistati, et arst läheb töölt ära ning mu aeg on tühistatud. Ei jäänud muud üle, kui leida aeg tasulises erakliinikus. Nüüd tagantjärgi mõeldes on mul siiski vaid hea meel selle üle, sest on jäänud mulje, et riiklikus psühhiaatrias sind kõige pealt naerakse välja, siis sõimatakse ning seejärel kirjutatakse antidepressandid ja saadetakse kabinetist välja, kui lähed täiskasvanud naisena ATH/autismi vms kahtlustusega.

Suvel tegelikult ka TikToki algoritm hakkas mulle soovitama sisu, mis hõlmas ath+autismi kooslust ja üldisi uuemaid uuringuid autismi kohta, autismi esinemisvorme naistel jne. Õppisin autismi kohta autistidelt endalt.

Märkimisväärne on ilmselt mu esimesed mõtisklused sellest, kas ka minul võiks autism olla. Lugesin autismi kohta: "ei, see küll mina ei ole", "ei, ma ei tee neid asju" jne. Samas miski ei andnud rahu ja muudkui uuesti lugesin ja analüüsisin, sisimas veider õõnes tunne, sest iseendale karmilt-KARMILT otsa vaadata ei ole kerge. Mida rohkem lugesin ja analüüsisin, seda enam mõistsin, et umbes-täpselt just selliselt ma käitungi. 

Ma ei ole kunagi suutnud silmsidet hoida, mul hakkab halb/vaimselt valus, mul hakkab kogu maailm tiirlema ja ma ei suuda keskenduda inimese(või iseenda) jutule. See tunne meenutab nagu kosmoses hõljumist. Ma ei ole seda päriselt teinud loomulikult, aga kui kujutled, milline see tunne võiks olla. 

Mul on olnud koolis, tööl, suhetes ja kõikjal, mis hõlmab kommunikatsiooni, nii palju arusaamatusi. Inimesed saavad minust pidevalt valesti aru, mind tõlgendatakse valesti. Tõenäoliselt ka ise tõlgendan olukordi valesti. Kommunikatsiooniprobleemid on kahesuunalised. See on põhjustanud meeletult meelehärmi, enesesüüdistusi, tunnet, et olengi lihtsalt rumal.

Ma olin alati see ainus tüdruk klassis, kes saadeti ukse taha või direktori juurde, sain märkusi, vaidlesin õpetajate ja õppejõududega. Ma otseselt ei mäleta miks, peamiselt sest ma vist jutustasin liialt. Vaidlesin alati õigluse eest ning ei mõistnud sotsiaalseid reegleid. Kui miski on üpris absurdne, siis mind on vaja selles pikalt veenda. Nt füüsilise päeviku täitmine, kuigi meil on e-kool, stuudium jne.

Palju seesuguseid taipamisi, mis veensid mind, et ma olen autist ja mul on ATH, mis nö tasakaalustab seda või hoopiski varjab seda 27 eluaastat.

Ma räägin, et ma olen autist, mitte "mul on autism", sest autism on olemisviis, see on neuroloogiline erinevus, mul on teisiti töötav aju. Kuskilt infost, mida olen autismi kohta uurinud on läbi voolanud väide, et neurotüüpiliste ajud on üpris sarnased, kuid kõikide autistide ajud on kõik täiesti unikaalsed, erinevad. Kahjuks ma ei suuda selle väite paikapidavust kuidagi kinnitada hetkel. Nagu ma ei ütle, mul on eestlus, ma ei ütle, et mul on autism. Ma olen eestlane, ma olen autist.

Oktoober-november 2022 oli mu tasulised visiidid ja uuringud Ülemiste Psühhiaatriakliinikus ning novembri lõpuks sain kinnitust ka spetsialistide poolt, et mul on ATH ja ma olen autist.

Mul on ATH ehk dopamiini tootmine on ajus häiritud. Selle üle vaieldakse, kas ATH on häire või mitte. Ma ei ole täpselt aru saanud veel, kas on või mitte. Tean vaid, et ATH halvab mind otsustusvõimetusest, mida järgmiseks teha diivanile või hoopiski arvuti taha hüperfookuse näol seda blogipostitust kirjutama ja kõik muu unustama ja unarusse jätma.

Tänu diagnoosi(de)le ma sain just selle abi, mida enim vajasin. Mul on osalise töövõime toetus ning saan töötada 0,5 töökoormusega. Ma ei pea end enam surnuks töötama. Mul on tööpäevadest aega taastuda, ma ei pea lõpuks ometi kuhjama, kuhjama, kuhjama kurnatust ja läbipõlenult taaskord töökohta vahetama.

Mul on muidugi unistus ka ikkagi kraad(id) ära teha ja ühiskonnas oma päris õige koht üles leida, kuid sellest kunagi hiljem.

Olen alati unistanud sisuloomest

Olen kunagi teinud YouTube-i, kuid kahjuks ma ei oska väga (ülekantud tähenduses) rääkida. Mul on monotoonne hääl, iga asi, mida lausun, kõlab 7x tõsisemalt kui seda mõtlen. Mul lähevad rääkides sõnad meelest, ma alustan rääkimist ühest asjast, lõpetan 66ndast asjast rääkimisega ning pointi, millest rääkida tahtsin, ei tabanud. Mul on kaamerahirm, mis ei lähe üle ka harjutades.

Instagrami on keeruline teha, kui elad Eestis(kliima), pole palju raha ja aega. (ja energiat) Aga ma pole alla andnud, see unistus on jätkuv alates aastat 2015.

TikTok - ka proovisin. Paraku ikkagi kuidagi cringe. Ma ei suuda välja mõelda, mis see mina on. Ma olen meeletult polaarne, mul on reaalselt iga päev uus spetshuvi (totally ADHD thing).

Twitter - olemas, 1238 jälgijat. Leebelt vihkan, liiga palju arvamusi ja vääritimõistmisi üheskoos. Kuid samas Twitterist nii mõnegi imelise uue sõbranna endale leidnud.

Blogi - oh, sooooo 2010. I know. Keegi ei viitsi tänapäeval enam lugeda, ma vist isegi ei viitsiks (kui keegi teeks, ei tea kedagi). Kuid samas blogi vorm on see, mis mulle kõige paremini sobiks. Kirjutamine tuleb mul natuke paremini välja kui rääkimine. Samuti saan siia kokku koondada kõik oma 88 personality't. Saangi siin iga päev uus inimene/isiksus olla, ilma et see liiga veider oleks. Võib-olla need piirangud esinevad tõesti vaid minu enda peas, täiesti võimalik.

Samas tean ja olen valmis selleks, et see võib olla lihtsalt mu üks uus spetshuvi, mille pärast kolmandat postitust igaveseks hülgan. Ei imestaks üldse.

Musid-kallid-paid, kui siiani jõudsid

Your Autistic Girl

Btw, vahepeal said kõrvaklapid tühjaks ning viisin need laadima, samal ajal mõeldes, et panen siis niisama telefoni kõlarist mängima, kuid just avastasin, et olen viimased 1-2h lihtsalt vaikuses kribanud.
😁